|
|
|
|
|
|
Paradiisilaiud
(Heiki Urbala)
Algus
Istun kontoris arvuti taga ja tunnen, et peaks korraldama meie pisikese tööka firma väljasõidu. Tavalist "tähtis ajurünnak" väljasõitu koos sellega kaasneva pildituks joomisega ei taha. Leian veebist kajakimatkade kodulehekülje ja helistan Sten-Ericule. Kõik tundub lihtne - broneerime kajakid ära ja teeme ühe mõnusa kevadise kanuumatka. Aga KAJAK EI OLE KANUU!!! Ja esimest korda ilma matkajuhita veele ei saa.
Reportaaz Salinõmme sadamast
On reede lõuna, oleme edukalt Hiiumaal Salinõmme sadamas. Mina, Ahto, Lauri, Katrin, Vilma seisame Sten-Ericu ja Raini valvsa pilgu all. Pärast selgitust, mis on aer ja mis tüür, anname 14.32 sadamast tuld. Küll läheb edasi võrreldes kanuuga! Merevesi on maikuus aga jääkülm. Vaatamata säravale päikesele ei peaks avamerel võimaliku vettekukkumise korral vastu üle 15 minuti. Nii et juba saab natuke selgemaks, miks Sten ja Rain kaasas on. Esimene laid: Saarnaki. Teeme peatuse. Uurime Rainilt Gröönimaa muljeid. Paistab, et instruktorid kõige hullemad ei ole. Teevad isegi nalja ja lõõbivad üksteise toitumusharjumuste üle. Rebime edasi Hanikatsi poole. Äkki konstateerib ees istuv Katrin kiretul häälel, et meres on hüljes. No mis seal ikka - olen ka korra Lohusalu rannas surnud hüljest näinud. Mis seal siis nii erilist on? Aga ei ole surnud. On elus. Pea veest väljas ja jõllitab meid imestunud näol nii umbes 30 meetri kauguselt. Ja siis veel üks, ja siis veel üks - neid on palju!!! Hüljeste kolonn saadab meid aupaklikus kauguses peaaegu kogu kolmepäevase matka jooksul. Nii et on veel Eestis killuke ürgset loodust...
Laager Hanikatsi laiul
Jõuame kuue paiku Hanikatsi laiule. Esimese asjana pillan oma kalli binokli merepõhja, nii et edasised hülgevaatlused toimuvad palja silmaga. Kajakid tühjaks, laager püsti, toit kõhtu. Multisport tegutseb muljetavaldavalt kiiresti. Kui meie meeskonnas käib alles arutelu, et kas peaks märjad püksid ära võtma või ootama, kuni need jalas ära kuivavad, on neil juba telk üleval ja peen pastaroog kõhus. Ilm on nagu ilusas ameerika filmis ja kiiret pole. Teeme lõkke üles. Filosofeerime, et kas võiks luua eraldi firma, mis korraldaks hülgetuure. Multisport pakub küpsist, meie neile juustu. Ja mida pimedamaks läheb, seda toredam kogu meie matk tundub. Pool meeskonnast jõuab laiuringkäigult tagasi ja raporteerib, et leidsid 1 maja, 1 veski ja 3 viinamäe tigu. "Rootsi kunni haud", mis infotahvli järgi laiul asuma pidi, jäi leidmata. Kobime magama.
Naljad Ahelaiu ümbruskonnas
Naljad lendavad juba üsna uljalt. Kasutatakse s-tähega algavaid sõnu ja arutletakse pikalt ning väga detailselt inimese füsioloogiliste eripärade üle. Minek... meie meeskonna munemise tõttu alles kell üksteist. Vilma on Steni eestvõtmisel teeninud välja aunime "kapten" mille peale küsitakse, et kas vesi teda jahutaks? Väike viibe mööda merepinda mõlaga tahapoole, ja Steni nägu on märg. Juba ongi selle päeva esimene laid käes. Randuda ei saa - laid on täis luiki, laglesid, parte, hanesid. Tõeline lindude New York! Suundume järgmisele laiule. Tekib idee põrutada Hiiumaa ümber tuuritamise asemel hoopis Muhumaale. Ideel on jumet, ja Multisport ütleb, et kui me jaksame, siis nende luba on olemas. Kiire eine laiul, ja edasi Muhumaale. Jõuamegi! Uskumatu, et 8 km ülesõit saab tehtud 1,5 tunniga.
Juhtumused Kõverlaiu kandis
Teise päeva õhtu. Muhult veel tagasi Kõverlaiu peale. Lõke, laager, telgid üles. Pool (seesama, kes eelmisel korralgi) meeskonnast läheb jälle laiule ringi peale tegema. Multisport laenab meie käest võid. Istume lõkke ääres, mis on tuleohutuse kaalutlustel mererannas. Multisport on kaugel eemal telkide juures, ilmselt arutavad oma äriasju. Meeskonnapool on tagasi. Teeme lõket edasi ja jälgime huviga, kuidas Ahto puid lõhub, kasutades selleks suurt kivi ja gravitatsioonijõudu. Toimib küll. Kuigi mitte perfektselt. Ahto kulm saab oma osa ja pooled puud jäävad lõhkumata. Ja siis - keset ulgumerd, üksikul mahajäetud laiul... toob OÜ Multisport Raini ja Sten-Ericu kehastuses meile kausitäie värskeid pannkooke koos kahe kimbu nurmenukkudega meie meeskonna naisliikmetele! Mul klomp kurgus ja kaalun soovahetusoperatsiooni, et Sten-Ericuga abielluda. Seda juhutub imeharva, kui keegi, kelle käest sa teenust ostad, suhtub sinusse nii, nagu sa oleksid tema vend või pereliige. Suures vennastumistuhinas uurin, kas Rain lubab mul oma kajakiga eskimopööret proovida. Rain on nõus. Ainult et viimase asjana Salinõmme sadamas.
Lõpp
Kolmas päev. Ettenähtud marsruut läbitud. Tõstame sadamas kajakid maale. Pool seltskonnast vehib innukalt mõladega. Sedakorda selleks, et tiirud, kelle pesad läheduses paiknevad, pikeerivad NATO hävitajatena meie pealagesid. Asun oma eskimopöörde kallale. Tean juba ette, et see on keeruline. Proovin siiski. Pea alaspidi vees kajakis istuda pole üldse mõnus - mitte midagi ei saa aru. Üritan ennast püsti keerata, aga see tundub täiesti võimatuna. Õhk saab otsa. Rain sikutab mu püsti. Nojah. Seda oligi arvata. Keha päikesest ära põlenud, istume praamil. Peas vasardab ainult üks mõte: millal ma saan jälle matkale minna? Olen saanud kajakimatkade sõltlaseks. Seni, kuni sellele haigusele vaktsiini leiutatakse, ei tundu ükski hind liiga kõrge, peaasi et saaks jälle kajakki istuma ja mõla pihku. Varsti võite mind ilmselt näha kesklinnas automakke varastamas, kui ma kõik oma maise vara olen kajakimatkadele kulutanud ja tõsise sõltlasena järgmise doosi jaoks raha vajan. Aga asi on seda väärt.
Tervitustega,
Heiki Urbala
OÜ Dreamers
Art Director/partner
|
|
|
