Kajakimatkad - Reisipäevikud

Tahaksin teile täna jutustada sellest, kuidas ma ülemöödunud nädalavahetusel (06-07.07.2002) kajakiga sõitmas käisin.

Lugu sai alguse kutsest mille esitajateks olid firma OÜ Yokosport usinad töösipelgad Rain ja Sten-Eric. Miks nad seda täpselt tegid on mul tänaseni teadmata kuid hoolimata põhjusest annab see mulle täna võimaluse teile kirjeldada üht kõige elamusterohkemat retke minu elus.

Kõigepealt sellest mis on kajak? Üritamata teid terminoloogiaga (mida ma isegi täpselt ei tunne) vaevata võib kajakki nimetada meresüstaks. Väga üldiselt öeldes näeb see välja nagu hästi voolujooneline kanuu, kuid erinevalt kanuust on kajak pealt kaetud. Sõltuvalt sellest mitmele inimesele kajak on ehitatud, sõltub ka istekohtade arv. Meil oli üks ühene, mida kasutasin mina ja üks kahene kajak, mida kasutasid Rain ja Sten-Eric. Istutakse üksteise taga praktiliselt sõiduvahendi põhjas kusjuures istekohale pääseb ovaalse tühiku kaudu kajaki kinnises pealispinnas. Hiljem kaetakse ka see "põllega" (nii nimetatakse spetsiaalset veekindlast materjalist katet, mille üks avaus tõmmatakse kõvasti ümber keha ja teine kummiga pingutatud äär omakorda ümber ovaalse avause spetsiaalse serva). Nii muutub kajak täiesti veekindlaks, mis on eriti oluline merel kus ilmastikuolud vahetuvad kiiresti ning kus juba väike laine täidab mistahes madalate parrastega veesõiduki kiiresti soolase mereveega.

Meie tagasihoidlik kahepäevane mereretk sai alguse Tallinnast laupäeva hommikul kus kinnitasime minu teeneka Daewoo katusele kajakid ning asusime suurepärases meeleolus teele Haapsalu poole. Sõit sinna kulges viperusteta ning üsna pea parkisime juba Haapsalu kesklinnas, et veel enne merele minekut keha kinnitada ja reisile toitu kaasa osta. Söögikoha osas langes meie valik Peetri Pitsale ja seda ei tulnud meil kahetseda. Tegelikult on seal toimunu väärt eraldi äramainimist.

Kogu järgnev lugu sai alguse süütust Coca-Colast mille endale toidu kõrvale tellisin. Lauda istudes valasin pudeli topsi tühjaks ja panin kõrvale. WC-st saabunud Rainile aga ei andnud rahu pudeli kork ja lootuses leida võit, kruvis ta selle ära. Meie üllatus oli suur kui seal tõepoolest oligi UUS pudel. Kui müüja järgmise ringiga meist möödus, küsisin temalt Raini ja Sten-Ericu õhutusel võidetud jooki. Kuigi õigus oli meie poolel, ei tahtnud müüja kuidagi uut pudelit loovutada ja punnis vastu. Ei aidanud ka mängu reeglitele viitamine pudeli sildil, sest just seda jooki olevat söögikohas väga vähe alles. Alles tarbijakaitse mainimine tõi müüja tagasi maa peale ja meile soovitud pudeli. Aga sellega ei olnud see kõik veel ei lõppenud. Nimelt ei suutnud me naeru pidada kui äsjatoodud pudeli korgi alt jälle uus võit vastu naeratas. Sedakorda oli kord Raini käes võidu järele minna. Pudeliga tagasi olles kordasime protseduuri ning ei osanud enam peale hüsteerilise naeru midagi teha. Olime võitnud veel ühe koola! Lõpuks sai neid järjestikku võidetud pudeleid kokku viis, mida kordamööda ära toomas käisime ja mis tähendas, et ühe pudeli eest makstes olime kokku saanud KUUS pudelit. Lõbus algus meie merereisile.

Rohuküla sadamasse jõudsime umbes kella kaheks ja asusime seal kohe asju pakkima. Kajaki puhul tuleb arvestada tõsiasjaga, et kogu kaasavõetav nasvärk peab ära mahtuma piiratud suurusega pagasiruumi, mida igal kajakil on tavaliselt kaks - üks sabas ja teine ninas. Olukorra muudab ääretult keeruliseks luukide suurus, mille kaudu asjad tuleb pagasiruumi toppida. Minu kajakil olid need nii väiksed, et tekkis tõsine kartus selle lihtsa ülesandega toimetuleku suhtes. Lõpuks suutsin siiski pärast korduvaid katseid ja arvukate "eluks vajalike asjade" mahajätmist sellega toime tulla ja luugid oma keharaskust abiks võttes veekindlate kummiplaatidega sulgeda . Stenil ja Rainil tundus asi juba käpas olevat ning pealekauba oli nende kajak kahene, pisut laiem ja suuremate luukidega. Kui asjad pakitud, viisin auto parklasse, sest oli aeg kajakid vette lükata.

Kajakki saamine kujutab endast isegi tuulevaikse ilmaga võhikule äärmiselt piinarikast katsumust. Tugeva tuule ja laine korral tundub aga see pea võimatuna. Hea tasakaalutunnetus ja kiirus omandavad siin uue tähenduse. Üheaegselt tuleb jälgida mida teeb sõiduk, litsuda ennast sõitja jaoks jäetud luugist sisse, arvestada lainega, hoida tasakaalu, vaadata et mõla kaduma ei läheks, pidada silma peal üle parda lööma kippuvatel lainetel ja tõmmata üle istumisavause veekindel põll. Kuigi see kõik võtab aega, tuleb tegutseda kiiresti ja täpselt.

Kui välja arvata mõni liiter vett sõiduki põhjas, läks mul kõik hästi. Vastupidiselt kõigi ootustele ei keeranudki ma kohe kummuli vaid tugeva tuule ja märkimisväärse laine kiuste pöörasin oma sõiduki nina merele. Veel pisut ukerdamist ja suurem hirm oli möödas. Selleks ajaks kui Sten ja Rain oma kajaki vette said, tundsin mina ennast juba nagu kala vees (õnneks mitte sõna otseses mõttes ).

Olime planeerinud meie matka kahepäevase ja minu kasutuses oleva kehva kaardi kiuste püüan alljärgnevalt tuua ära mõned tähtsamad punktid mida läbisime:

1 PÄEV: Rohuküla-Rannaküla-Tauksi saar-Sipelgarahu (ööbimiskoht)

2 PÄEV: Sipelgarahu-Sõmeri saar-Hobulaid-Rohuküla

Lisaks mainitutele peatusime veel vähemalt kolmel laiul.

Meresõit Rohuküla-Rannaküla marsruudil oli ülimeeldiv. Liikusime piki rannajoont ja segavaid faktoreid nagu polnudki. Rannakülas tegime pikema peatuse ja keetsime kartuliputru, et koguda jõudu sõiduks Tauksi saareni. Seal oli meie esmaseks eesmärgiks leida üles kitsas läbikäik Tauksilt praktiliselt mandrini ulatuva kõrkjariba vahelt. Sellel etapil saime esmakordselt aimu sellest mis meid ees ootas. Laine oli küll mõnus kuid väsitav vastutuul ei võimaldanud seda nautida, vähemalt mina nägin rohkem vaeva kajaki õigel kursil hoidmisega. Läbipääsu leidsime kerge vaevaga kuid selle läbimiseks tundus küll kergem kajakist välja astuda ja seda järgi vedada, sest kitsas ning madalas kõrkjakoridoris möllasid sellised iilid, mida oleks parem olnud nautida vähe suurema ja mootoriga veesõiduki pardalt. Kuid tõeline võitlus loodusega ootas meid ees. Taamal paistis väikse, halli kühmuna saar kuhu ööbima soovisime jääda.

Lühike peatus enne esimese matkapäeva viimast etappi tehti peamiselt selleks, et panna selga veekindlad riided. Kasutasime selleks Haglöfsi kaubamärki kandvaid Gore-Tex materjalist jopesid T-Mark ja Lim Gram Jacket. Vabastasime end jääkainetest ja asusime mõlama otsustavat 8-t kilomeetrit.

Kustusin poolel distantsil. Olin juba Tauksi juures parajalt väsinud ja nüüd jäin pidevalt poistest maha. Loomulikult oli see neile tülikas, sest nad pidid ohutust silmas pidades mind pidevalt järgi ootama, mis omakorda nende mõlamisrütmi sassi ajas. Samas olid lained ikka väga kõrged ja tuul sedavõrd tugev, et minu treenimata lihased neile alla jäid. Teise poole distantsist kulgesin Rainil ja Stenil slepis olles. Samas ei tähendanud see kaugeltki mitte käed rüpes istumist ja metsiku looduse ilu nautimist. Südametunnistus kohustas mind pidevalt tööd tegema ja teistele oma võimaluste piires abi osutama. Distantsi lõpp oli ka neile nende hilisemaid kommentaare kuulates tõeline õudusunenägu. Tundus nagu sõuaksime tühja, sest ka kõige elavama kujutlusvõimega inimene poleks suutnud ennast veenda selles, et me ikka liigume. Saar püsis järjekindlalt kättesaamatus kauguses.

Kui me lõpuks oma ööbimispaika jõudsime, olime puruväsinud. Lisaks olid pikast istumisest õõtsuval merel tekkinud tasakaaluhäired, mistõttu ma kajakist välja astudes selili vette kukkusin. Vesi mis rannikule lähemal oli olnud sedavõrd soe, et seal käsi võis soendada, oli nüüd külm ning sundis tegema kiireid liigutusi püsti tõusmiseks ja rannale komberdamiseks. Panime kohe kuivad vahetusriided selga ja püstitasime laagri.

Kui olime keha kinnitanud, tegime laiule tiiru peale ja olime sunnitud tõdema, et tegemist on nii inimtühja paigaga kui üks koht veel olla saab. Laiu kõrgemas kohas võis korraga näha meid igast küljest ümbritsevat merd ning pisut kaugemal kivisel madalikul end hästi tundvaid linde, kelle häälitsused meid hiljem magama uinutasid. Inimtegevust meenutasid sobivatele randumiskohtadele püstitatud sildid millel olev teave sissetungijaid hoiatas, et ollakse Matsalu looduskaitseala territooriumil kus viibimine on keelatud, laiu keskele püstitatud tundmatu otstarbega roostetav betoonalusel raudtoru ning väike tulease koos kohase varjualusega. Igal juhul oli seda piisavalt vähe, et ennast maailmast täielikult äralõigatuna tunda. Päeva lõpetas pannkoogiõhtu. Ülepannikoogijahust tehtud koogid sobisid selle väsitava päeva lõppu nagu täpp "i" peale ning maitsesid väga hästi.

Äratus oli kell 8:00. Tõusime üles, tegime süüa, sõime ja karastatuimad meist karastasid ennast üleöö jääkülmaks muutunud merevees. Asjad pakitud, lükkasime kajakid vette ja asusime teele taamal paistva Sõmeri saare suunas.

Algus tundus mulle hoolimata paremuse suunas muutunud ilmastikuoludele raske. Puhus tugev taganttuul ja lained olid kõrged. Kuna liikusime lainega poolristi, tekkis vahepeal ümberminekutunne, eriti siis kui küljelt tuleva laine hari üle kajaki nina voolas ning osa endast seljas oleva päästevesti vahele sokutas. Harjusin kiiresti ning üsna pea ei tekitanud lained mingeid probleeme. Õiget kurssi hoides oli neist hoopis koos tugeva tuulega palju abi, kui need meid tagant tõukasid ning kiirelt sihtpunktile lähemale viisid. Üllatusena eneselegi suutsin selle distantsiosa jooksul Steni ja Rainiga sammu pidada ning vahepeatuspunktini jõudes olid nad minust ainult pisut ees. Peatuspunktiks jäi Sõmeri vahetus läheduses olev väike laiuhakatis mida asustasid kajakad ja teised merelinnud. Õnneks taandusid nad meie ühisjõudude ees ning ei tülitanud meid hiljem.

Sellised vahepeatused on kajakisõidul minuarust üliolulised. Jalgsimatkal soovitatakse peatus teha iga 5 kilomeetri läbimise järel, mis aga merel olles nii lihtne pole. Merel võib küll mõlamises pausi teha aga sageli see ei aita, sest sundasendist kurnatud selg nõuab oma ning siis on vaja sirutada. Sirutada saab jällegi ainult kuival maal, sest kajakis merel püstitõusmine lõpeb vältimatu ümberminekuga. Aitab loomulikult ka treenitus aga kust seda nii äkki siis ikka võtta on? Samas annab kogetu kinnitust teadmisele, et mistahes matka korraldamisel tuleb lähtuda alati seltskonna kõige nõrgema liikme võimekusest.

Enne viimasele otsustavale etapile asumist tegin veel ühe kiirpeatuse Sõmeri saarel ning vabastasin end organismi tekkinud jääkainetest. Ka seda on hea silmas pidada, sest kajakis urineerimine on ääretult ebamugav protseduur. Sten ja Rain proovisid selle järele poolel teel Hobulaiule, kasutades kollase vedeliku kogumisurnina plasttopsi mis tegelikult oli mõeldud liigse vee väljaviskamiseks kajakist.

Hobulaiule jõudsin jälle slepis olles, sest poolel teel rauges minu ramm täielikult. Olin nii läbi, et vahepeal tahtsin lausa mõla lausa vette visata. Hoolimata jätkuvast taganttuulest andsid eelmisest päevast veel väsinud lihased tunda ning randmed valutasid. Tegin poistele ettepaneku mind sadamani saata ning siis omapead Hobulaiul ära käia kuid sellest keelduti otsustavalt ning pakuti sleppi. Lõpuks olin sunnitud järele andma ja üsna pea puudutas mu jalg Hobulaiu pinda.

Lühike puhkus, kiire söögipaus ning taas teele. Selleks ajaks kui mina oma kajaki vette sain ja nina õigesse suunda suutsin keerata olid Sten ja Rain juba kaugel ära. Tuul puhus nüüd otse vastu ning sõita oli ikka mitu kilomeetrit. Lained olid mehemoodi kõrged kuid ei hirmutanud enam karvavõrdki. Valutava selja kiuste nautisin neid kuni saabus pääsetee -

Nägin eemalt kuidas minust kaugele ette jõudnud Raini ja Steni kajakist mööda sõitnud kõrgete parrastega kalamehepaat käiku aeglustas ja neilt midagi küsis. Toimus lühike vestlus, mille järel paat seisma jäi ning poisid edasi sõitsid. Paadini jõudes pakkus selles olev muhe sell mulle võimalust sadamani slepis sõita. Tundsin ennast petetuna kuid ei raatsinud pakkumisest loobuda. Olin sedavõrd väsinud, et enam omal jõul sadamasse jõuda ei lootnud. Saladuskatte all öeldes tunnistan, et olin korra kaalunud isegi tagasipööramist Hobulaiule, et seal jõuvarusid taastada. Ja nüüd äkki selline pakkumine hetkel mil ma abi hädasti vajasin! Ei maksa vist mainida kuivõrd kergendab sõitu võimas paadimootor. Me ei liikunud küll väga kiiresti kuid tegime seda järjepidevalt. Üsna pea pöörasime juba lainemurdjate vahelt sadamasse sisse ning sattusime sellega koos vaiksemasse vette. Korraks tekitas minust hirmu mööduva reisilaeva ninalaine mis mind küljelt tabas ning ümber paisata ähvardas. Ilmselt ei osanud minu päästja laine ohtlikkust kergele kajakile õigesti hinnata ning lähtus oma aluse võimetest. Õnneks ma siiski ümber ei käinud ning randusin mõne hetke pärast sadama kivisel kaldal, surmväsinud aga õnnelik.

Sellega oli meie merereis lõppenud. Vaatamata kurnatusele meeldis see mulle väga ning tekitas tugeva sõltuvuse sedalaadi seikluste suhtes. Olin varem pidanud kanuud ainsaks normaalseks liikumisvahendiks kuid nüüd olin sunnitud meelt muutma. Ütlen, et pole midagi paremat heast kajakist, millega merel seigelda. Ilmselt muretsen ka endale millalgi sellise.

Merel on huvitav olla, sest see hirmutab ja lummab samaaegselt. Nii on see olnud aastasadu ning jääb nii aastasadadeks. Seal olevaid ohte on millegipärast trotsinud tuhanded meremehed läbi aegade ning paljudele on just see jäänud arusaamatuks. Ma ei taha öelda nagu teaksin mina täpselt miks merel peale töötegemise käiakse ja seal ollakse kuid võin väita, et midagi sellest millega meri inimesi võlub, võib avastada nii mere ääres olles aga veel enam seal seigeldes. Ja olgu alus milline tahes - kanuu, kajak, purjekas vms. - on merest sõltuvaks muutumine enam kui tõenäoline.

Teile aga, sõbrad, soovitan seda soojalt! Haarake kinni igast võimalusest kogeda midagi sellist millega varem pole kokku puutunud. Tehke seda isegi siis kui tunnete, et see 100% teile ei sobi, kui olete väsinud või kui kogu ettevõtmine tundub pisut kahtlasena. Lõpuni turvalist matka pole võimalik korraldada ja ega need vist kedagi köidakski. Jõudu ja jaksu teile!